Uued väljaanded
Valk C
Valgu C kontsentratsiooni võrdlusväärtused (norm) plasmas on 70–130%.
Valk C on vereplasma K-vitamiinist sõltuv glükoproteiin. See sünteesitakse maksas inaktiivse proensüümina, mis trombiini-trombomoduliini kompleksi toimel muundatakse aktiivseks vormiks. Aktiveeritud valk C on antikoagulantne ensüüm, mis inaktiveerib selektiivselt faktoreid Va ja VIIIa, hüdrolüüsides neid ioniseeritud kaltsiumi, fosfolipiidide ja selle kofaktori, valgu S juuresolekul, takistades seeläbi protrombiini muundumist trombiiniks.
Valgu C määramine on täiendav uuring antikoagulantsüsteemi seisundi hindamiseks. Valgu C puudulikkus on seotud suure tromboosiriskiga, eriti noortel venoosse tromboosi ja kopsuemboolia riskiga.
Valgu C puudulikkus on eakatel trombemboolsete haiguste sagedane põhjus, seega on selle määramine näidustatud üle 50-aastastel tromboosi põdevatel patsientidel (selles patsientide kategoorias on valgu C puudulikkuse levimus 25–40%). Valgu C puudulikkus võib olla kahte tüüpi: kvantitatiivne (I tüüp) – valgu enda kontsentratsioon on madal ja kvalitatiivne (II tüüp) – valk on olemas, kuid see on inaktiivne või nõrgalt aktiivne. Kaasasündinud heterosügootse valgu C puudulikkuse korral on selle aktiivsus 30–60%, homosügootse korral 25% ja madalam. Edasised uuringud on näidanud, et resistentsust valgu C suhtes (inaktiivne valk C) seletatakse V faktori (ja muudel juhtudel VIII faktori) geneetiliselt määratud defektiga – Leideni anomaaliaga. Valgu C omandatud resistentsuse kõige levinum põhjus on immuunsüsteemi häired.
Valgu C antikoagulandi toime eripäraks on see, et sellel puudub toime ilma kofaktori - valgu S - olemasoluta (nii nagu hepariin on ebaefektiivne ilma antitrombiin III-ta), seetõttu on soovitatav määrata valk C koos valguga S.
Proteiini C kontsentratsiooni langust veres täheldatakse raseduse, maksahaiguste, K-vitamiini puudulikkuse, DIC-sündroomi ja homotsüstinuuria ajal. Nefrootilise sündroomi korral võib valk C uriiniga kaduda. Kaudsed antikoagulandid ja suukaudsed rasestumisvastased vahendid vähendavad valgu C kontsentratsiooni.
K-vitamiini antagoniste kasutatakse tromboosi raviks ja ennetamiseks patsientidel, kellel on madal valgu C/S tase; aga nende lühikese poolväärtusaja tõttu veres täheldatakse suukaudse antikoagulantravi algstaadiumis mööduvat hüperkoagulatsiooniseisundit, mis on põhjustatud nende valkude sisalduse kiiremast vähenemisest võrreldes K-vitamiinist sõltuvate hüübimisfaktoritega. Sellega seoses on patsientidel, kellel on esialgu madal valgu C/S tase veres, suur risk kumariinist põhjustatud nahanekroosi tekkeks. Selle mõju vältimiseks on sellistel patsientidel soovitatav alustada ravi K-vitamiini antagonistidega hepariinravi ajal ja lõpetada hepariinravi alles pärast vajaliku stabiilse antikoagulatsioonitaseme saavutamist.
[